Taas korraldas meie klubi ühe rahvusvahelise uisuvõistluse, millel nimeks Gliss Open 2012. Kuna võistlejaid oli sel aastal eelmisest rohkem, järeldasime, et ju siis läks eelmisel aastal Venus Cupiga hästi. Sel korral olin ise vastavalt vajadusele kohvikeedu-, lauakoristus-, küpsetamis- ja auhindamistiimis, nägin palju erinevaid uisutajaid, naeratusi ja pisaraid, aga eelmise aastaga võrreldes veidi vähem uisutamist.Pühapäeva õhtul lõppesid võistlused meie endi trenniga, kus kõrge väsimusastme ja pingelanguse tõttu hakkasid lendama juba väga ägedad õpetussõnad nagu näiteks see: “Isegi kui hüppad Lutzu, ei ole sul mitte esimene ja tagumine jalg, vaid parem ja vasak.”

Järgmisel aastal siis jälle!

Et kui on võimalus teha kaks jäätrenni päevas, hakkavad mõned asjad iseenesest välja tulema. Kahjuks loob see väärillusiooni, et areng ongi nii kiire tulema, mis siis talvel, kui jäätunde on drastiliselt vähem, peeneks kildudepudiks puruneb.

Aga tegelikult tuli laagri jooksul korduvalt välja madalpiruett, mille Tiiu luges täna ka “kõlbulikuks”. Eile käis mingi “click” ära flipi koha pealt, aga eks paistab, kas ma seda ka omal käel hiljem meenutada suudan. Rohkem midagi drastilist pähe ei tule: eks oli üks jagu koperdamist ja teine osa raskeid harjutusi. Loodetavasti oli areng märgatavam kõrvaltvaatajaile.

 

Uisulaagri esimesi päevi iseloomustavad näiteks sellised imelised kaskaadid nagu kolmikhüpe-oiler-salchow ja kolmikhüpe-oiler-rittberger-rittberger-rittberger. Lisaks esmapilgul üsna võimatuna tunduvad sammukombinatsioonid ja igapäevased balletitunnid. Eelmise aastaga võrreldes tundub lihtsam, osalt ilmselt seetõttu, et olen ka ise arenenud ja aju ei jookse kohe kokku, kui mõnda keerulisemat harjutust näidatakse.Nende keeruliste kaskaadide juures on tore see, et kui need välja tulevad, siis on ilmselt kõik sisalduvad hüpped ka korralikult omandatud. Üldse oleme teinud rittbergerit igasugustest võimalikest ja võimatutest sissesõitudest, millega olen hakkama saanud siiani ja seega juubeldanud  kõvasti: aasta tagasi see hüpe veel kaugeltki nii kindel polnud.

Aga Flip on ikka üks kirstunael küll. Kui selle selgeks saan, teen kellelegi välja. Ma ainult ei tea veel, kellele.

Eile tegin ma esimest korda kolm tiiru paremal jalal ehk siis teisisõnu: hakkab looma vaikselt jalavahetusega piruett. Millegipärast annab jalavaheusega piruett võistlustel rohkem punkte kui ükski muu ühel jalal keerulises asendis tehtav piruett (madalpiruett, liibeluu, painutuspiruett jne). Miks? Spekuleerisime täiskasvanutega, et võib-olla seepärast, et kuna lapsed painduvad paremini ja õpivad keerulised asendid seetõttu kergesti ära. Täiskasvanuna näen ikka hullu vaeva, et madalpirueti asendis ükski ring peale teha ja siis uuesti püsti tõusta ilma vaba jalga jääle panemata.

Flip areneb samuti jõudsalt. Kindlust veel ei ole ja võistlustel ilmselt välja ei tuleks, aga trennis nii umbes 50/50 võimekus on juba käes. Sama käib rittberger-rittberger kaskaadi kohta. Nii et väga edukas hooaeg on olnud juba tänase seisuga.

Ma ostsin täna oma elu esimese lihaseid taastava spordijoogipulbri, kuna lihasvalu peale tugevamaid trenne on väga sage külaline (ja seda isegi peale ligi 3 aastat uisutamist pluss eelnevat nelja aastat sulgpalli).  Maitse ei olnud just kõige meeldivam, pigem lääge ja ei lahustunud hästi, ning kaloreid annab ka roppu moodi. Ootan nüüd huviga tulemusi.

Võtsin nüüd flipi tõsisemalt käsile. See oleks siis minu neljas hüpe peale salchowit, tuluppi ja rittbergerit (no ja siis on veel kolmikhüpe, mis on selline pooletoobine ja ei pääse üldarvestuses löögile). Et hüpetest paremini aru saada, tegi üke kaasharrastaja nendest kommentaaridega agluubis video, ja riputas selle siia:

Mis hüpetel vahet on? Põhimõte on väga lihtne: on võimalik hüpata kas kandilt või sakilt, kas paremalt jalalt või vasakult ning kas eelneva sissesõiduga sise- või väliskandil. Tulemuseks on 6 hüpet, mida on siis veel võimalik sooritada 1-4-kordsetena (ülemist piiri loomulikult ei ole, aga rohkem pöördeid pole keegi siiani suutnud endale peale keerata).

Flip algab videos umbes 1:38 pealt. Sünnitusvalud on tugevad. Kui oskajaid video pealt vaadat, siis ei tundu nagu midagi keerulist oelvat, aga kui on endal vaja hüpata vasakult jalalt üle parema saki ja teha sealjuures veel iseendale tiir peale, siis tundub see ilmvõimatu ülesanne. Eks ta kunagi ka välja tuleb, kõik teised hüpped on samamoodi algul utoopiana tundunud.

Muideks, videos on kõik hüppajad samuti harrastajad

Panen siia seniminu  kõige enam punkte teeninud kavasoorituse. Ise olin ma videot nähes muidugi üsna šokeeritud: kuna jäähallis ju peegleid pole, tundub endale, et uisutan oluliselt paremini ja kiiremini ning teen vingeid ja kõrgeid hüppeid. Reaalsus on aga siin. Uisutatud Venus Cupil, 8. jaanuaril käesoleval aastal.

Arengut eelmise aastaga saab võrrelda siin.

 

Kõigile uisutajatele soovin nauditavaid hetki jääl, uusi elemente ning õppimisrõõmu. Võistlejatele tugevat närvi ja naeratust!

Kõigile mitteuisutajatele soovin, et tekiks võimalus vähemalt korra seda imelist spordiala proovida. Kes teab, võib-olla saab sellest hobi kogu eluks!

Minu kolleeg Tuuli, kes tegeleb vehklemisega, ütles mulle kord nii: “Ega sageli ei määragi võistluse tulemust võistlejate tase, mõnikord mängib nõrgem vehkleja teise närvidega selgelt üle.” Midagi sarnast juhtus ka seekord Riia Volvo Cupil. Ega minul ei olnud soojenduse ajal aega oma konkurenti vaadata, muretsesin rohkem seepärast, kuidas mu oma hüpped ja pöörded sujuvad. Peale soojenduse lõppu ütles treener, et mul pole vaja üldse millegipärast põdeda, sest teine tüdruk olevat minust peajagu üle ja ilmselt jään tema järel teiseks. Läti tüdruk uisutas küll suurema hooga, aga ei teinud kavas ära peaaegu ühtegi hüpet ega ka plaanis olnud madalpiruetti. Mine siis võta kinni, kas ebaõnnestumises mängisid rolli närvid või miski muu. Mina sain poodiumil esimesele kohale ronida ja olin igatahes ootamatu tulemuse üle rõõmus

Eelnev jutt ei tähenda ammugi seda, et mu enda närvidega kõik korras oleks olnud: seda võiksid ilmselt kõik Tallinn-Riia sõidukaaslased kinnitada Lõpuks suutsin endale siiski sisendada seesuguseid mõtteid, mis mind mõnevõrra rahustada suutsid (need jäävad firmasaladuseks). Tore oli suure reisiseltskonna juures ka see, et keegi alati mingeid nalju viskas, mis omakorda pingeid aitas maanda Ning kahtlemata suur kummardus kõikidele meie klubi lastele, kes peale oma võistlusi jaksasid koperdavaid täiskasvanuid ergutada ja tuju kõrgel hoida

Tegelikult on kavas veel väga palju asju, mida saab paremaks teha: Rittbergeri olin ma ilmselgelt Tallinnasse maha jätnud ning pirueti kohal on mul hetkel mälus lihtsalt auk. Tean vaid, et ei tulnud ta välja selline, nagu peab (mida kajastab ka punkti-info). Videot mul hetkel enda valduses pole, nii et põhjalik analüüs seisab alles ees. Aga Tartuga võrreldes ladusid kohtunikud mulle miinuseid  oluliselt vähem, hüpete kaskaadi ja salchowi lugesid lausa ideaalseteks

Huvitav, kas kevadeks suudan juba kõik elemendid ilusti ära teha? Ja naeratust peab ka harjutama kõvasti: esinemise hinnet aitaks see kahtlemata tõsta.

Täna õppisin siis madalpiruetti. Positiivne pool on see, et treeneri sõnul olid katsed väga lootustandvad ning seepeale luges ta üles terve hunniku punkte, mida ma selle pirutei eest üksi ja kombinatsioonis võistlustel saaksin. Kehvem pool oli aga see, et kõik katsed lõppesid külili või istuli, nii et lõpuks olid läbimärjad nii kindad kui püksid ja puusakondil sinikas ka. Eks kukkumine käib asja juurde ja madalpiruetis on jää lähemal kui enamik teiste elementide puhul. Samuti pole mõtet madalpiruetti ju poolpüsti harjutada – sellises vormis punkte niikuinii ei saaks. Nii et siis jääb loota, et ühel päeval ma enam ei kuku. Harjutamine pidavat ju meistriks tegema.

Madalpirueti eesmärgiks on istuda nii madalal, et tugijala reis on paralleelne jääga, vaba jala ja tugijala põlved on koos, pöörelda vähemalt kolm ringi ning saada seejärel püsti tagasi. Õige asend on umbes selline, aga esineb ka variatsoone, seda just vaba jala asendi osas:

Pilt on pärit Montana Ülikooli füüsika ja biomehhaanika kursuse kodulehelt