Täna oli hea trenn, rahvast vähe ja ise ka rohkem puhkust võtnud uisutamisest. Juba hakkab tunduma, et Rittberger (inglise keeles ka Loop) ei olegi nii võimatu hüpe. Tuleb vaid välja mõelda, kust leida puudujääv poolring. Samuti sain Salchowist aru ja see tundub nüüd naljakalt lihtne. Mida ma viimased pool aastat küll nõnda palju higistanud olen ta kallal? Varsti võib julgemalt hoogu võtma hakata ja loodetavasti siis jalad taeva poole ei käi.

Iseenesest on see väga tore, et ma jõuan teha hunnik kükke, lugematu arv hüppenöörihüppeid, tõsta maal jalga küjele 135 kraadi ja taha veidi üle 90 kraadi ning ühekordsed hüpped, ükskõik mis asendist põrandal tehtuna, eriti raskusi ei valmista.  Jääl on hoopis teine olukord: lisaks sellele, et kõik elemendid tehakse liikumise pealt, tuleb mängu selline tore asi nagu uisu kant.  Uisu kant tekib sellest, et uisu tera põhi ei ole päris sirge, vaid pikkupidi vaadatuna keskelt sügavam kui äärtest (moodustub kaarjat ukseava meenutav kujutis). Seega on teral kaks kanti: sisemine ja välimine. Kõik endast lugupidavad iluuisutajad sooritavad uisutamise elemendid ühel või teisel kandil. Nii tehakse hüppeid, pääsukesi, enamikke sammukombinatsioone. Kandil sõitmine tagab ka uisutaja ringja liikumistraektoori selles suunas, kumba kanti kasutatakse.  Kandil sõitmine eeldab kogu keha kallutamist kandi poole. Nii et kui maa peal harjutades on keha otse risti maapinnaga, siis kandil uisutades külje peale viltu (diagonaalis). Kui jutt segaseks jäi, võib vaadata ühte illustreerivat fotot siin. Tehniliselt tähendab see hoopis teistsugust kehaasendit kui maal. Üks näide edaspidi väliskandil sõitmise kohta: õlad ei ole kõrvuti, nagu sirgelt seistes tavaliselt, vaid kandipoolne õlg on ees. Sedasama on näha ka eelmainitud fotol. Ehk siis kogu kallutamise, õlgade positsioneerimise ja liikumise tagajärjel töötavad lisaks veel hoopis teised lihasgrupid, kui maa peal kuiva trenni tehes.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi jutu alguses välja toodud oskused on väga paljulubavad, ei oska ma peale aastast uisutamist ikkagi korrektselt mitte ühtegi hüpet ega pääsukest. Mõni sammukombinatsioon tuleb välja (ma naiivselt loodan). Mõnikord saab motivatsioon kohe erilise laksu. Kaob ära ja kõik.

Aga täna hommikul paistis päike ja see on ilmselt kõige tähtsam asi sel aastaajal.

Väga ebatraditsiooniline, kuid suurepärane uisukava. Luikede järve hip-hop versioon.

Ilmus artikkel planeeritavast jäähallist. Loodetavasti jõuab idee seekord detailplaneeringust kaugemale.

Jäähallis niisama hüpelda ja liuelda on igati tore, aga lõppeesmärgiks on tekitada erinevatest elementidest kokku kava ja see siis muusika saatel veenvalt maha uisutada. Õnnestumise korral võib selle tegevusega koguda teatud hunniku punkte žüriilt ning häid sõnu treenerilt ja trennikaaslastelt. Kogu protsess algab aga siiski muusikat. Iseloomuga muusikast.

Kavaks sobival muusikal on mitu kriteeriumi. Esiteks, peab ta mahtuma ajalimiiti, mis algajatel ehk pronksi tasemel on ainult 1:40 minutit. Teiseks peab ta olema tervenisti instrumentaal-lugu. Soovituslikeks komponentideks on veel vahelduv tempo selle aja jooksul ning hoidumine iiveldamiseni äraleierdatud meloodiate kasutamisest. Ma veetsin päris mitu head õhtut kuulates läbi oma välise kõvaketta ning mitmerealise plaadiriiuli täit muusikat ning leidsin, et valikut teha pole üldse väga lihtne. Võib-olla on see ka mu isikliku muusikamaitse eripära, mine tea. Igatahes leidsin päris palju seesugust muusikat, mille (sarnase) järgi tahaks kunagi kindlasti uisutada, aga praegu jäävad oskused tahtmistele veel liiga palju alla.

Otsisin ka youtube´ist, kui palju mu lemmikmuusikat uisukavades kasutatud on (oi, youtube on ikka üks imeline koht), ning leidsin, et Kanadas on isegi mõned hullunud Astor Piazzolla fännid (jee!). Üks mu lemmiklugu tema sulest on uisukavva võetud allpool. Lisaks hämmastas mind selle konkreetse uisutaja uskumatu jalgadetöö ja veendusin taaskord, et väide, nagu meesiluuisutajad peaksid olema väga naiselikud, ei pea paika. Tõeliselt jõuline esitus, mis koos muusikaga võttis hinge kinni:

Beethovenist ei saa üle ega ümber. Tema “Kuupaistesonaadiga” on mul väga isiklik suhe. Kui ma ei eksi, siis see kava ei ole võistluselt, vaid galaetenduselt:

Ja alati iseloomulikku karakterit pakkuv flamenco. Ärge ehmatage taseme erinevusest võrreldes eelmiste linkidega. Seekord on tegemist harrastajaga. Ainult et tema on kindlasti oluliselt rohkem trenni teinud kui mina:

Ma olen enda jaoks valinud välja kaks väga erinevat hobi, mille mõlemaga tegelemiseks tuleb läbida korralik logistiline susservusserkadalipp: uisutamine, mille harrastamiseks otsi tikutulega taga jää aega, ja kitarrimäng, mille arendamiseks pole just lihtne leida mõistliku hinnaga õpetaja vaba tundi. Nüüd on mõlemad leitud. Mis te arvate, kas need kaks kattuvad või jah?

Muretsesin endale lõpuks selle sama piruetilaua, millest mõned postitused tagasi juttu oli. Ja mis selgus: piruetid ei tule välja sellepärast (vähemalt osaliselt), et ma ei suuda ühe jala päkal seista üle sekundi-paari, ilma et ülakeha igasse ilmakaarde võbelema ei hakkaks. Uus harjutus: seisa ühe jala päkal, käed rinnal risti ja silmad kinni, ja nii vähemalt 10 sekundit. Säärelihased tugevnevad tuntavalt. Kui välja ei tule, meenuta treeneri nõuannet: “Korja tagumik enda alla!” See aitab.
Mõni tõde jõuab minuni ikka õige keerulisi teid pidi… Ja nii ka piruetioskused.

Premia kodukale on ilmnenud üllatuslikult vaba jää ajad! Jeee!

Eelmisel nädalal algas minu jaoks uus jäähooaeg. Kogunes grupp huvilisi mitmest erinevast uisuklubist, kellega rendime nüüd vabade jääaegade tekkimiseni omaalgatuslikult treeninguteks jääplatsi.

Suve jooksul on tahtmist kõvasti juurde tulnud ning vaid 50 minutit aega paneb nii intensiivselt tegutsema, et trenni lõpuks on särk seljas ikka korralikult märg. Samuti ei jõua taibata, kas ma trenni ajal ära väsin või mitte. Täna näiteks maandusin kodus  diivanile ja alles siis tundsin mõnusat surinat jalgades. Hakkasin netis surfama erinevate uisuvidinate otsingu eesmärkidel, nii et isegi “Meelehetitel koduperenaised” magasin maha. Ja uskuge mind, see juba näitab midagi :p

Ma pole siia blogisse nii kaua midagi kirjutanud, et pidin oma eelmised postitused läbi lugema, et meelde tuletada, milliste teemade juurde jäin. Õnneks pole paus blogipidamises võrdunud sarnase pausipidamisega treeningutest. Oh ei, otse vastupidi! Siinkohal siis väike kokkuvõte ilma jääta treeningutest sellel suvel.

Üldkehaline treening nii treeneri utsitamise kui iseseisva tegutsemise järel on andnud mõingaid silmnähtavaid tulemusi: ma suudan teha ilma toeta mõned pistoletid mõlema jalaga, pääsukese jalg on veidi kõrgenenud ja painduvus on üksjagu paranenud. Pistoletid (ühe jala kükk, vaba jalg ette sirutatult) on ilmselt veel pikaks ajaks üks füüsiliselt valus teema, sest kuigi olen neid suvi läbi harjutanud, karjun ma ikka veel neli päeva pärast pistoletitrenni iga kord, kui on vaja jalgu kõverdada. Samas jällegi, kui on vaja ainult 1-2 pistoletti teha, ei kuku ma enam ümber, vaid teen enam-vähem rahuldavalt ära. Ilmnenud on ka uued nõrgad küljed: tasakaal on kehvavõitu ja süda läheb keerutades jube kergesti pahaks (ei tule kasuks piruettide harjutamisel). Mõlemad on ära harjutatavad nõrkused, ilmselgelt.

Juuli lõpus ja augustis sai tehtud ka regulaarselt jõutrenni. Kuuri lõpus suutsin endalegi üllatuseks teha kolossaalse arvu kõhu- ja küljelihaste harjutusi. Samuti leidsin nii mõnegi lihasgrupi, mille olemasolust mul aimugi polnud. Kas teie teadsite, et sääre PEAL on inimesel lihased (või õigemini võiksid ühel uisutajal olla lihased)? Mina arvasin varem, et seal on ainult kont. Aga kui veel tulemustest rääkida, siis eelmisel nädalal esimest korda sel hooajal jäätrenni tehes, ei väsinud “kükilihased”  üldse ära. Kevadel veel tõmbusid need intensiivse trenni käigus veidi krampi. Seega veel üks silmnähtav tulemus suvistele ponnistustele!

Kogu loo moraal on tegelikult väga lihtne – tulemus ei jää saavutamata, kui regulaarselt treenida. Jõuharjutusi võiks teha vähemalt 3x nädalas, painutusi iga päev, jääl käia nii palju kui võimalik. Kasuks tuleks muidugi ka veel koreograafia ja üldkehaline treening hüpete jms. harjutamiseks. Nii et ma saan aru küll, kuhu professionaalsed sportlased oma 6h trenni päevas panevad. Tööl käivatele harrastajatele jääb õnneks vähemalt oma pisikeste eesmärkide seadmise rõõm!